Välja näoraamatust!

aprill 9, 2012
Kristian Saks
Kommentaarid välja lülitatud

Reedest, 13. aprillist on Tallinna Fotomuuseumi fotokeldris Lee võimalik vaadata Reet Sau portreenäitust „Välja näoraamatust!“. Näituse eesmärgiks on näidata inimestele, et väljaspool internetti ja Näoraamatut (Facebook’i) on ka inimesel oma Mina.

Reet Sau enda sõnul kasvas näituse idee välja alles pildistamise käigus, kui ta kohtus erinevate inimestega reaalselt, ilma virtuaalse maailma vahenduseta. Kogu projektiga on ta tegelenud juba paar aastat ja nüüd on ideest saanud tegu ning väike valik inimesi on saanud seinale. Pildistamisel on lähtutud enamasti hetkelavastusest ning käepärastest vahenditest, lastes käesoleval ruumil ja valgusel mängida oma osa.

Nagu ütles Pentti Saarikoski oma raamatus „On või ei ole“ – / … ühel pool kiviaeda on lambad ja teisel pool see, kes neid vaatab, luule on kass, kes selle kiviaia peal käib…/ Ehk siis antud juhul on luule fotograafilises vormis.


Kaua sa fotograafiaga juba tegeled ja mis sind selle juurde tõi?

Esimesed katsed tegin Zenidiga, mille leidsin kapist 1995. aastal. See oli olnud ema oma. Kui olin kulutanud umbes 7 rulli filmi, mis kõik katki läksid ja aparaat kuidagi ei tahtnud kuuletuda, ütles isa, et see on ju ammu katki. Siis sain sünnipäevaks seebikarbi, kuid see ammendas end ruttu ja leidsin jälle ühe Zenidi, millega pildistasin päris mitu aastat. Edasi tulid vahelduseks moodsamad kaamerad nagu Minolta 404si ja hiljem juba Canon EOS33. Digifotograafiast pole ka mina mööda saanud, kuid filmile olen siiani truuks jäänud.


Mis teema sulle pildistamisel kõige hingelähedasem on ja miks?

Ma pean end küll fotograafiliseks kõigesööjaks, ent aeg-ajalt siiski tunnen, et kaks suunda meeldivad enim. Kaks üsna erinevat suunda – mustvalge (filmiga) portree ja inimene (keskkonnas) ning linnud.

Üks asi neid ehk seob – üllatusmoment pärast, kui on näha, mis välja tuli. Filmiga pildistades tuleb ju alati mõelda kauem, mida ja kuidas ja kui kohe üldse ei sobi, siis klõpsu ei järgne ja pilt jääb tegemata. Eriti keskformaadiga pildistades on ülevalt (Yashica) sisse vaadates kohe selge, kas tuleb pilt või ei tule, „ehku“ peale seal minna ei saa. Sama lugu on digiga linde pildistades – ükskõik, kas tegu ülikiire sarivõttega liikuvast objektist või rahulikust kompositsiooni seadmisest, lindude pildistamise ajal ei ole aega vaadata, kas tuli pilt või ei tulnud.


Räägi lähemalt näituse saamise loost?

Näituse mõte hakkas idanema alates hetkest, mil sain enda kätte Yashica 124G ning kui tundsin, et see on see Õige. Siis hakkas tekkima ka idee, pildistada erinevaid inimesi nende maailmas läbi minu pilgu, ent teha seda õige pisukese kiiksuga. Olen üritanud jääda klassika piiri peale. Nagu kass aia peal, kord on tasakaal, kord mitte.

Enamus pilte valmis 2011. aastal, kui oli juba selge, et asi kisub näituse suunas.

Vormistuse küsimuse lahendasin lihtsalt – pilt raami, paspartuuks foto enda suur valge serv. Kuna nii suurt kadreerimisraami mul kasutada polnud, tuli negatiiv 100%-liselt paberile suurendada. Ja nii ongi kokkuvõtteks parem. Kui galeriiga läbirääkimised peetud ja näituse aeg paigas, tuligi kärmelt tegutsema hakata.
Mis saab näitusest pärast Lee galeriid?

Eks ta vaikselt rändama läheb, hetkel veel lahtine. Aga plaan külastada Tartut, Viljandit, Kuressaaret, ja võib-olla ka Pärnut.  Ehk vahepeal ka Tallinna.


loading..